INTERAKTIIVSED MÄNGUD

PÄKAPIKKUDE NIMEMÄNG

TALVINE SÕNAMÄNG

JÕULUMÄNG

LIITSÕNA PAARID
Koostanud T. Salm

TULEMAS ON JÕULULAAT

Reedel on koolis jõululaat. Oodatakse kõiki huvilisi laadamelust osa saama. Õpilastel on võimalus omavalmistatud asju müüa või  osta. Valmistage kodus midagi põnevat ja teenige endale taskuraha. Kallid vanemad, aidake oma lapsi selles ettevõtmises!

PILTE PROJEKTIPÄEVAST JA -ÖÖST

 Me olime MAGAMISKOTLASED ja siin on meie esitlustants.

...puusanõks

Algab matk läbi tuisuse ilma. Kui soojad riided on seljas, on ka tuju hea.

Läbitud sai 3,5 km ja siin on üks väsinud mees

Püstkojas oli mõnus istuda.

Diskotantsuks jäi energiat veel küllaga.

Tantsuhoos....

Käes on magamamineku aeg.

Aga tundub, et kõik lapsed ei magagi....

Poisid valmistuvad hambapesuks või hoopis ...

Lõpuks võttis ikkagi uni võimust.

PROJEKTIÖÖ KOOLIS

Neljapäeval-reedel said kõik meie kooli õpilased osaleda projektipäeval ja jääda kooli ööseks. Kõigepealt kaunistasime oma klassi kenasti ära. Panime akendele elektriküünlad, lõikasime paberist välja lumehelbeid ja riputasime need klassi üles. Lõpuks nägi meie klass päris kena välja. Siis pidime mõtlema oma klassile nime. Meie otsustasime, et oleme MAGAMISKOTLASED. Nüüd tuli teha ka esinemiskava. Selle kava väljamõtlemine käis meil päris kiiresti. Tuli välja, et magamiskottidega saab päris kenasti tantsida ja liikuda. Me nägime välja päris naljakad. Peale klasside esitlust läksime keha kinnitama ja peale seda oli võimalus multikaid vaadata.
Seejärel algas aktiivsem tegevus. Meid ootas ees korralik matk läbi lumesaju. Koos oli päris vahva kõndida ja liikudes ei hakanud kellelgi külm. Lund sadas aina juurde ja tuul keerutas lumehelbeid suhu ja silma. Meie aga ei lasknud ennast sellest pisiasjast häirida. Teekond viis meid Lembevere külapatsile, kus lapsed said hobuse ja saaniga sõita, õnnetina valada ja kaarti meisterdada. Tädi Maie keetis meile kuuma teed, mis tegi kõhu meeldivalt soojaks. Meie tagasiteed kergendas valla buss, sõidutades meid kooli juurde tagasi. Koolis ootas meid aga uus ülesanne- nimelt oli vaja otsida üles päkapiku kirja järgi kommikott. Selle ülesandega saime samuti kenasti hakkama. Koolis turgutasime end sooja supi ja teega ning väsimus kadus nagu iseenesest. Nüüd loositi lapsed töötubadesse ja vastavalt loosiõnnele, said nad kas meisterdada, küpsetada piparkooke, rahmeldada spordisaalis, õppida vanaaegseid mänge või nokitseda nahatoas. Lõpuks läheneski kauaoodatud disko. Seda ootasid lapsed kõige rohkem ja nad lustisid ikka mõnuga onu Meelise pandud värvimuusika saatel. Küll see oli lõbus aeg. Ent iga pidu saab kord otsa ja käes oligi magamamineku aeg. Aga sellise sündmusterohke päeva järel ei tahtnud uni kohe kuidagi tulla. Ega siis mattidel magaminegi tavaline asi ole, siis oli vaja piiluda teiste klasside uste vahelt sisse ja naeru jagus veel pikaks ajaks. Lõpuks sai uni siiski lastest võitu ja nii lõppeski see pikk ent huvitav päev.

Muinasjutuvestjad

Muinasjutt UFODEST

Kord elasid kolm UFOT. Nad ei teadnud mis on nende nimed. Üks arvas, et ta nimi on Šasa, teine aga Šiši. Keegi ei teadnud neist midagi. UFOD elasid suures majas paksu metsa sees. Maja oli alguses lagunenud, kuid tänu UFODE võimetele said nad remondi ruttu tehtud. Kõige vanem UFO oli ka kõige targem, kõige ilusam ja kõige laisem. Ta käskis oma vendadel kõik enda eest ära teha. Keskmine UFO oli samuti ilus, samuti tark, kuid laisk. Keskmine UFO tegi enamus asjad ise, aga palju tegemisi käskis ta kõige väiksemal UFOL teha. Järele ongi jäänud see kõige väiksem UFO. Teda ei koheldud hästi. Kuna ta oli kõige väiksem ei saanud tema oma vendadele midagi vastu öelda. Kord juhtus nii, et toit sai UFODE külmikust otsa ja neile saabus nälg. Kohalik pood oli samuti suletud, sest see oli pankrotis. Keegi ei suutnud enam nälga kannatada. Tuli minna jahile. Laupäeva varahommikul võttis kõige vanem UFO jahiks vajalikud asjad kaasa ja läks metsa pimedamaisse ja sügavamasse paika, kus pidi olema palju loomi keda jahtida. Kui vanem vend oli kohale jõudnud märkas ta eemal kolme kitse. Ta võttis jahipüssi ja hakkas kitsesid laskma. Kuid õnn temale ei naeratanud. Ei saanud vanem vend ühelegi kitsele pihta. Kui vend koju jõudis oli keskmine UFO väga vihane. Ta karjus: „kas sa siis tõesti millegagi hakkama ei saa? Lähen pigem ise jahile.“ Ootas keskmine vend pühapäeva varahommikuni ja hakkas siis astuma metsa pimedamasse ja paksemasse kohta. Kui vend kohale jõudis märkas ta seitset kitse. Hakkas siis kohe püssiga paugutama. Kuid nagu juhtus vanema vennaga ei saanud keskmine UFO ühelegi kitsele pihta. Kui vend jõudis koju ei hakanud keegi karjuma, sest kõik magasid. Hommikul aga saadi aru, et saaki koju ei püütud. Ega siis midagi. Nüüd oli käes kõige väiksema UFO kord saaki püüdma minna. Asus väikevend siis teele. Teel nägi UFO väikest siili, kellel oli jalg marraskil. „Vaene siil.“ ütles ta. „Ma võtan su kaasa ja ravin su terveks ja mind ei huvita kui kaua see aega võtab.“ Väike UFO läks siiliga ühte väikesesse koopasse. Siis tõi ta rohtu, heina ja kõrsi, et siilil oleks pehme magada. Kui siil magama jäi läks väike UFO vihmausse otsima, et siil saaks süüa. UFO läks soosse, sest lootis sealt hea saagi saada. UFO kõndi ja kõndis kui lõpuks leidis ta pika rästiku. UFO püüdis rästiku kinni ja jooksis siis tagasi siili juurde koopasse. Samal ajal mõtisklesid vanemad vennad kus võiks nende väikevend olla. Siili jalg paranes umbes nädalaga. Siil tänas UFOT ja ütles kustkohast saab ta hea saagi ja millest jätkub ka tema vendadele küllalt. „ See koht asub suure risti juures ja rist on kahe ainukese kase vahel põhja pool.“ UFO läks siili juhatuste järgi ja jõudiski peagi jahiplatsile. Seal oli kaksteist hunti. Neist igaüks oli ära söönud kolm lammast. Väike UFO lasi need kaksteist hunti maha ja viis need tagasi koju. Kui väikevend koju oli jõudnud olid ka vanemad vennad väga õnnelikud ja uhked väikese UFO üle. Kõik sõid ära kolm hunti ja hunte jäi veel ülegi. Kõigil oli kõhud täis UFOD elasid õnnelikult elu lõpuni.

Kirjutas Helen

Saabastega kass ja eesel

Elas kord mägede ja merede taga üks kass. Ta nimi oli Saabastega kass. Ta elas üksi ühes metsas. Teda keegi, ei näinud seda kassi. Aga üks kord tuli metsa üks mees, kes oli väga vaene tal ei olnud mitte kedagi. Aga ta nägi, et seal on üks kass, kes oskas rääkida. Ta küsis, mis su nimi on? Siis see kass vastas, et minu nimi on Saabastega kass ja et ma olen väga üksildane. Siis see mees vastas, et mina olen ka väga vaene. Ja siis nad kõndisid mööda metsa. Siis mees vastas et sa võid tulla minu juurde elama. Kass vastas, et kui ma sulle tüli ei tee. Mees vastas, et ei tee. Siis nad läksid mehe juurde ja märkasid tee peal üht eeslit. Siis mees vastas, et kas sa rääkida oskad. Siis eesel vastas, et oskan küll. Siis kass vastas, et mis sa teed siin. Siis eesel vastas, et mind jäeti maha. Aga mis teie siin teete. Meie lähme ühte maja, kus see mees elab. Et ta ütles, et ma võin tema juurde elama minna. Siis eesel küsis mehelt, et kas mina võin ka sinu juurde elama tulla. Siis mees vastas, et võid ikka tulla minu juurde elama. Siis läksid nad kõik mehe juurde, siis mees pakkus neile süüa ja juua. Siis mees ütles eeslile, mis su nimi on. Minu nimi on Mikku. Aga kas sul polegi nime küsis eesel. On küll minu nimi on Tiit. Ja seal on kolm tegelast. Need oli saabastega kass kelle nimi oli Karvapall, eesel kelle nimi oli Mikku ja mehe nimi oli Tiit. Ja kui nad surnud ei ole, elavad veel praegugi õnnelikult.

Kirjutas Eneli

 

KääbusUFO

Elas kord üks UFO. Ta oli väikest kasvu. Kõik teised temasugused olid aga palju suuremad. Tema nimi oli Sander. Sander oli veel laps. Kui mängiti midagi vahvat, pidi Sander olema alati kõige nõmedam, pahatahtlikum, koledam või jäi ta lihtsalt mängust välja. Sander käis ka koolis. Talle meeldis kehaline kasvatus, kuna nad roomasid palju. Tal oli kõige parem roomata, sest ta oli väikest kasvu. Sandril oli kehalises puhta viied. Tal oli väga kuri õpetaja. Õpetaja tahtis Sandrile ainult halba ja Sander õpetajale head. Õpetaja pärast on tal muudes ainetes peale kehalise kõik kahed, lihtsalt õpetaja ei näe kui Sander kätt tõstab. Ta hõikab alati kolm korda „õpetaja!“ Läks mõõda mitmeid aastaid. Sander sai suureks ning tal tuli meelde, mis juhtus koolis. Ta kaebas õpetaja kohtusse, kuid õpetaja kaotas eelmine päev oma proteesid, mis olid tal eluaeg suus olnu. Nende abil sai ta rääkida, sellepärast ta ei vastanud ta ühelegi küsimusele mitte kunagi ja kui nad veel surnud pole elavad nad veel praegugi.

Kirjutas Marianne

MERINEITSI

Elas kord seitsme maa ja mere taga merineitsi.Tema nimi on Sahaara.Talle meeldib ujuda ja sporti teha.Üks kord nägi ta üht halli asja, mis oli kivi. Ta ujus sinnani ja vaatas seda küngast ja läks sinna peale. See kivi oli libe. Ta kukkus kivi pealt vette nii, et põrutas oma pea vastu kivi ära. Aga varsti jõudis sinna üks paat, mille peal oli prints ja kaks kuldkala.Prints vaatas vette ja nägi ilusate juustega merineitsit. Prints lasi kalad vette ja soovis, et merineitsi üles ärkaks. Ja merineitsi ärkaski üles. Prints armus temasse. Merineitsi ehmus ja ujus ruttu minema. Prints kurvastas. Kohale jõudsid kuldkalad ja küsisid mida sa soovid. Prints rõõmustab ja ütleb, et merineitsi tagasi tema juurde tuleks. Kalad täitsid printsi soovi. Aga kalad ütlesid, mine kõrkjate juurde peitu. Merineitsi ujuski tagasi kivi peale, aga siis oli veel libedam, ta kukkus ikka kivilt maha ja põrutas oma pea vastu kivi jälle ära. Prints võttis merineitsi endaga kaasa. Prints jõudis lossini. Ja tema sõber oli ka seal, ta sõber jooksis temani ja ütles:"Kes see on?" Prints vastas, et see on merineitsi. Merineitsi ärkas üles ja talle kasvasid järsku jalad. Merineitsi vaatas ringi ja prints tuli merineitsi juurde ja ütles tule minuga kaasa. Prints oli väga rikas, aga merineitsi oli vaene. Prints ütles, tule palun minuga tantsima ja pidu juba käis ja pints ja Sahaara tantsisid kõige keskel ja Sahaarast sai printsess. Nende pulmapidu on homme, aga õhtul ei maganudki printsess, sest ta uudisimulikult vaatas merd. Hommik on käes ja kell kuus õhtul abielluvad prints ja printsess. Kell on kuus ja nad abielluvad kui neil abielu lõpeb, siis tahab printsess õhtust printsiga süüa ja kui nad surnud ei ole elavad nad veel praegugi.

Kirjutas Marili

HIIRE ÕNNETUS

Elas kord ühel ilusal talvel üks väike hiir.Ta hüüdnimi oli Hirtsukas. Aga pärisnimi oli Hiiru.Tal ei olnud eriti sõpru ning ta elas üksinda.Ta ei pidanud pühi, sest kellega ta seda teha sai kui tal ei olnud sõpru. Nii ta elas ja elas, kui ühel talvel koputati talle uksele. Ning ta tõttas uksele ja hüüdis uu..... kes on? Keegi ei vastanud, ta avas ukse ja ta ei näinud kedagi. Kuid mõne aja pärast vaatas maha ja nägi kolme väikest hiirebeebit. Hiiru oli vaimustuses, ta oli nii õnnelik, et hakkas nutma, kuid Hiiru pidi väikestele hiirepisudele ema ja isa üles otsima. Ning otsis ja otsis, otsis tunde, otsis päevi, otsis aastaid, kuid ei leidnud mitte kedagi. Hiiru pidi lapsed endale jätma ja mõtles, et otsib lastele nimed. Hiiru ei olnud eriti tark ning pani üles kuulutuse, et otsib hiirtele nimesi.d Keegi ei vastanud ta kuulutustele ning Hiiru pidi ise nimed välja mõtlema. Ning mõtles ja mõtles: Peeter, Peebu ja Piip. Kuid lapsed kasvasid ja tegid aina rohkem pahandusi. Lõpuks kasvasid nii suureks ja ei mahtunud enam Hiiru koju. Hiiru läks nendega arsti juurde ja arst teatas ja ütles: "Lastel on eri võimed nad võivad selliseks muutuda et sa võid hävida!" Hiiru läks paanikasse ja jättis lapsed arstile ja jooksis ära, kui Hiiru ei ole surnud, siis elab praegugi.

Kirjutas Taimar

Playback 11

PALJU ÕNNE IV KLASSILE VÕIDU PUHUL!
OLETE VÄGA VAHVAD JA TEOTAHTELISED.