VASTLAPÄEV

Vastlapäev oli päev, mis lõpetas jõuludega alanud söömaaja, pärast mida algas suur paast. Üheks püha nimetuseks sobis ka lihaheitepäev, sest sel ajal sai liha otsa ja ega seda ei tohtinudki enam süüa. Seepärast võeti välja viimased seajalad ja keedeti koos hernestega, nii saadi tõeliselt rasvane ja toitev kõhutäis.

Mitmel pool oli tavaks süüa kuni seitse korda päevas. Hommikuks valmistati vastlapuder, milleks oli tangupuder. Tangupuder sobis ka pidusöögiks, siis pandi sellel veidi lihakõrneid sisse, vahel ka soolaseeni, kui neid alles oli.  Lõunaks või õhtuks keedeti seajalgu, mida söödi ubade ja hernestega.
Seajala kontidest valmistati vurre, rõõmuks nii lastele kui täiskasvanutele.  

Vastlaliug oli vanasti au sees ja on seda ka tänaseni. Vanasti sai mõõta liu pikkuse järgi linade võimalikku pikkust, tänapäeval on see lihtsalt tore komme, kui aga lund jätkuks.
Tänapäeva eestlase jaoks on aga olulisemaks märksõnaks vastlapäeval vastlakuklid kõikvõimalikes variantides.

21. veebruaril tähistame kooli juures vastlapäeva. Pane riidesse vastavalt ilmastikule ja võta kaasa liulaskmisvahend. Toimub liulaskmise võistlus ja lumekujude valmistamine.